Vesinik jõuab igapäevaellu. Sellega pannakse liikuma bussid ning köetakse soojaks hooned
Põhjamaade suurim päikesepark Tartu külje all ja vesiniku tootmine Tallinna lähistel aitavad muuta vesiniku kasutamise Eestis igapäevaseks.
Rohevesiniku tootmisest ja kasutamisest on Eestis fantaseerinud paljud. See on kõige keskkonnasäästlikum energia – taastuvenergia abil toodetud vesinik ei paiska õhku üldse süsinikuheidet. Pealegi võimaldaks energia vesinikku salvestamine muuta tuule- ja päikeseparkide toodangu juhitavaks. Hoolimata vesiniku heast mainest ei ole selle tootmiseni, rääkimata kasutamisest, Eestis jõutud. „Vesiniku tootmise võimsust luua on ebamõistlik, kui ei ole toetavat taristut ja tarbijaid, ning tarbimist on keeruline arendada, kui pole tootmist,” vastab Eesti Energia kommunikatsioonijuht Priit Luts küsimusele energiafirma käsilolevate vesinikuprojektide kohta.
Juttude järgi on Eestis vähemalt kaks vesiniku jõul liikuvat sõidukit, aga kui nende paagid tühjaks saavad, siis tuleb need treilerile tõsta ja Riiga sõita. Seal liigub vesiniku jõul viis trollibussi ja tänu sellele asub seal ka meile lähim vesinikutankla.
Nüüd on kaks kohalikku vesinikuprojekti jõudnud nii kaugele, et eestvedajad julgevad nende teostumisest valju häälega rääkida. Veelgi enam, vesinik jõuab inimeste igapäevaellu, sest sellega pannakse liikuma taksod ja bussid ning köetakse soojaks hooned.
Suurim päikesepark ootel
Tartu külje all Raadil vanal sõjaväelennuväljal ulub endiselt tuul ja valitseb tühjus. Tegelikult peaks siin 148 jalgpalliväljaku suurusel alal juba mõni aasta laiuma ja toodangut andma Põhjamaade suurim päikesepark. Maa-ala riigilt pikaks ajaks rendile saanud Estiko Energia oleks päikesejaama ka valmis ehitanud, kuid järjest ilmnevad takistused nihutasid ehituse algust edasi. Kõigepealt tuli lahti saada sinna ladustatud vanadest rehvidest, siis leiti pinnasest keskkonnakahjulikke jäätmeid, samuti takistavad töid looduskaitsepiirangud. Nüüd on tööde algus siiski üsna lähedal. Oodata tuleb veel riigi taastuvenergia vähempakkumise tulemusi, mis annaks ka suurele päikesepargile hinnakindluse juhtudeks, kui elektri hind liiga palju langeb. Vähempakkumise tulemustest selgub hinnapiir, millest alates hakkab riik taastuvenergia tootmisele toetust maksma. Enne vähempakkumise tulemuste selgumist ei tohi toomisjaama ehitama hakata, sest seda tõlgendataks märgina, et sellele taastuvenergia tootmisele ei ole toetus vajalik. Estiko Energia juhataja Ain Tammvere usub, et hiljemalt augustiks on vähempakkumise tulemused käes ja siis saab ehitust alustada.
Ajaga aina paremaks
Kaotatud aega Tammvere taga ei nuta. Projekti venimise tõttu joonistati päikesepargi projekt neli korda ümber. Kui esimeses projektis oli päikesejaama võimsus 70 MW, siis praegu on see 100 MW, tootmismahuga üle 100 GWh aastas. Algul olid neil kasutusel 400 W päikesepaneelid, nüüd on võimsus üle 545 W. Veel natuke ootamist ja pakkuma hakatakse 600–700 W paneele, toob Tammvere näite, kuidas tehnoloogia on vahepeal arenenud.
Ka elektri hinna tõusust saamata jäänud raha ei pea Tammvere kaotuseks. „Vastupidi. Me tunneme heameelt,” ütleb Tammvere. Koos konsultatsiooniettevõttega KPMG päikesepargi finantsmudelit ette valmistades kirjutati esimeseks sisendiks elektri hind 38 €/MWh. „Meil olid esimese hooga juuksed püsti, kuidas seda projekti kasumlikuks muuta,” tunnistab ta. Nüüd on olukord märksa parem. Kuid juba toona saadi aru, et elektrit niisama võrku toota ei ole mõistlik. Energiat tuleb väärindada ning koos KPMG-ga lahendusi otsides jõuti vesiniku ja energia salvestamiseni.
Vesinik tartlastele
Estiko Energia kavandatava päikesepargi üks nurgake jäetakse vesinikutehase elektrolüüserite ja mahutite jaoks vabaks. Osa selle tehase toodangut kasutatakse energia salvestamiseks, et see sobival – kallima hinnaga – ajal taas elektrina võrku lasta. Osa toodangu jaoks aga valmistatakse ette projekte, mis teenindaksid Tartu linna elanike.
Tammvere räägib, et tema lapsepõlvest möödus palju Tartu Karlova linnaosas, kus külma ilma ja madalarõhkkonna ajal kõik korstnad tossasid – leviv lõhn ja suits ei olnud meeldivad. Praegune olukord on ikka samasugune ja see ei sobi enam rohelise mõttelaadiga. „On aja küsimus, millal praegused küttekolded tuleb viia nüüdisaegsematele energiakandjatele,” märgib Tammvere. „Meil on idee, mille kallal töötame teadlaste ja inseneridega,” kinnitab ta. Hajaasustusega ja teistesse piirkondadesse, kus puudub kaugküte, pakutakse tahkekütuse ja maagaasi asendamiseks vesinikkütteelemente. Vesinikku saaks kasutada nii soojuse kui ka elektri tootmiseks. See ei ole uus tehnoloogia. Hollandis kasutatakse boilerisüsteeme, Suurbritannias ja Jaapanis vesinikkütuseelemente. Tammvere kinnitusel on need kasutatavad ka Tartus ja praegu valitakse sobivaimat lahendust. Tartu linnavalitsusega räägitakse ka juba objektidest, kus vesinikkütte lahendusi katsetada. Tasku katusel Estiko päikesepaneele pildistades näitab Tammvere kõrval kõrguva Plasku katusele. Emajõe ärikeskusele annavad sooja selle katusel asuvad kaks gaasikatelt. See süsteem tuleks ümber teha. Kaugküttele üleminek on kallis, kuid vesiniku kasutamiseks on palju lihtsamaid lahendusi, ei välista Tammvere, et esimene katse tehakse nende enda kinnisvaras. Järgmise kolme kuni viie aasta jooksul on eesmärk vesiniku kasutamist hoonetes proovida, on Tammvere kindel.
Tartu abilinnapea Raimond Tamm ütleb, et Estiko Energiaga on tõesti vahetatud mõtteid hoonete kütmiseks vesiniku kasutamisest. Tema sõnul väärib idee kindlasti prooviprojekti, et hinnata vesiniku laiema kasutamise võimalusi. Kaugküttevõrk igale poole ei ulatu ja kindlasti on mõistlik kaaluda asumites võrgust eemal eri küttelahenduste kasutamist. Vesinik võib olla üks alternatiive, tõdeb Tamm.
Autor: Tanel Raig, Delfi Ärileht
Artikli täisversioon on leitav SIIT.